Mesi on mesilaste poolt taimedelt kogutud nektarist või eritistest spetsiifiliste ainete lisamisega toodetud ja kärjekannudes valminud enamasti magus toiduaine (Vikipeedia).

Mee tootmine algab mesilaspere elutegevuseks vajaliku nektari ja õietolmu korjamisega. Nektari meeks muutmise protsess algab juba siis, kui nektar satub korjemesilase meepõide. Nektar mis paigutatakse kärjekannu, ei ole enam sellise koostisega nagu ta oli taime õies. See pole ka veel valmis mesi, sest see sisaldab veel palju vett ja liitsuhkruid.

Nektari ümbertöötamisel meeks lõhustatakse sahharoos glükoosiks ja fruktoosiks. Seega liitsuhkrud muundatakse lihtsuhkruteks. Mesilaste jaoks on nektari meeks töötlemise eesmärgiks Eesti tingimuses talv üle elada, mesilased vajavad süsivesikuterikast sööta, mis ei läheks käärima. 

Mesi valmib lõplikult kärjekannudes. Mee veesisaldus on vähenenud 17-20%-ni, enamus liitsuhkrutest on muutunud glükoosiks ja fruktoosiks ning mesilased on lisanud meele ensüüme. 

Keemilise koostise poolest on mesi glükoosi (viinamarjasuhkru), fruktoosi (puuviljasuhkru) ja sahharoosi (roosuhkru) vesilahus. Valminud mesi sisaldab 16-20% niiskust. Mesi koosneb peamiselt süsivesikutest ja veest, kuid sisaldab ka väikestes hulkades väga erinevaid ühendeid.

Füüsikaliste omaduste poolest saab mesi olla kristalliline (mesi on pigem poolkõva) või vedelam (voolav e. viskoosne). Värvuse poolest võib mesi olla peaaegu värvitu, kuldkollane, tumepruun, punakas, rohekas. Mee värvus sõltub eelkõige nektarit eritava taimeliigist.